Alustades kindlasti väga skeptiliselt ning hirmunult, on olnud verikupp vägagi mitmekülgne kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et kes soovib endale väekat puhastust, on verikupp kindlasti selline asi mida järgi proovida. Julgen soovitada. Kõigest sellest lähemalt alljärgnevas.
Esimene koolipäev kahest oli aeg teooria selgeks teha. Meile tuli Soomest külla kupumeister Sanna Ilmarinen. Selline pisike ning natuke hirmutavalt rõõmus rastapatsidega tädi, kes rääkis oma tööst ja antud teemast vägagi elavalt ning innuga. Teooria oli põhjalik ning võrdlemisi konkreetne ning väga suur rõhk pandi ka hügieenile. Meile näidati ette töövahendid ning maaliti ette järgneva praktikapäeva toimumised. Ütlen ausalt, et selleks hetkeks kui meile näidati ette need "kirved" millega me tööd tegema hakkame, kiskus mul selleks hetkeks juba võrdlemisi intensiivse
hirmu tulemusel silmi märjaks. Ma ei oodanud homsest päevast mitte midagi ilusat.
Peale kordades vaagimist, et kas ma ikka võtan sellest veresaunast osa või mitte, otsustasin ma siiski järgmine päev oma julguse kokku võtta ning kohale minna. Nagu ikka meie koolis, toimus ka verikupu koolitus Ardu saunas. Kohale jõudmise ajaks oli juba õpetaja valmis pannud ära steriliseeritud vahendid ning ka saun ise oli soe. Alustuseks näitas meile õpetaja ise ette kuidas protseduur välja näeb. Minu südamerahuks ei olnud olukord tegelikult pooltki nii hull, kui ma ette olin kujutanud. Peale saunas käimist heideti klient lauale ning pesti puhtaks. Oma aastatepikkuse kogemuse ning ajalise piirangu tõttu õpetaja suuremat läbikatsumist ei teinud ning hakkas kohe kuppe peale panema. Peale esimest vooru oli aeg veri lahti saada. Eemaldades ükshaaval nö kuivad kupud tehti nahale kirvega imepisikesed täkked ning pandi kupp tagasi peale. Üllataval kombel nendest pindmistest nahavigastustest tuli omajagu verd. Lõpetuseks pesti inimene ära, toodi vett ja talutati puhkama. Küsimise peale, et kas valus ka oli, öeldi umbes sellises laadis et: "Ah, midagi ei tundnud".
Oli aeg ise käed külge panna. Pideva õpetaja järelevalve all kordasin sama protsessi, mis eelnevalt ette näidati enda paarilise peal. Olenemata väikesest käevärinast laabus kõik ilusti. Üllataval kombel registreeris silm kohe ka probleemsed kohad ära ning kupud läksid seljale justkui valatult. Paariline tundus rahulolev ning verikupp hakkas aina enam tunduma midagi sellist, mida võiks teha isegi rohkem kui ühe korra.
Päeva jätkudes jõudis kätte ka kauaoodatud aeg saada kõike seda enda nahal tunda. Saunas istudes tundsin kuidas närv tasa ja tasa ennast esile tõi, täpselt nagu vihmasabin jõe peal, mis sauna aknast ilusti lavale paistis. Ilm klappis mu meeleoluga. Peale värskendavat hüpet jõkke ning korra veel naha soendamist oli aeg kätte jõudnud. Ütlen kohe, et need kommentaarid mida ennist kuulsin, minu puhul kindlasti paika ei pidanud. Need torked on tegelikult ikkagi vägagi tuntavad, aga õnneks täpselt taluvuse piiril. Peale protseduuri ennast riietades ning õues maha istudes hakkasid esimesed märgid juba ennast ilmutama. Saabunud oli rahu. Esiteks kindlasti sellepärast, et protsess oli läbi, aga seal oli midagi enamat. Ettekujutuse andmiseks võiks öelda, et tunne on midagi taolist nagu keha läbiks väike kogus elektrit, selline mitte nii igapäevaselt tuttav surin.
Minu üllatuseks ei piirdunud tagajärjed ainult väikese külmavärina ning unisusega sama päeva õhtul. Nagu teoorias lubati, oli enesetunne järgneval päeval lihtsalt kohutav. Meeletu uni, segaduses meeleolu ning süda oli paha. Keha oli otsustanud nüüd mürkidest vabaneda ja minu kurvastuseks mitte nii väga meeldival moel. Kohusetundlikult iga päev vett juues, hakkas aga enesetunne tasapisi taastuma. Võiks öelda, et viie päeva pärast oli olemine juba midagi muud ja uut. Minu puhul kõige suuremaks plussiks võiks nimetada seda, et mul oli tekkinud vastupidavust, seda igas võimalikus mõttes.
Uus veri ja uus algus!
Huvi ja võimaluse korral soovitan teilgi asi ära proovida. Siin on ära toodud ainult minu läbielamised. Erinevatel inimestel on reaktsioonid kindlasti erinevad.